Imesid tegev pH-dieet!?

Allikas: Tervis Pluss
Avaldatud: november 2009
Autor: Linda Raska

Raamatupoodide müügitabelite tipus olev dr Robert O. Youngi “PH ime” soovitab loobuda, lihast, piimast, puuviljadest, kohvist, suhkrust, soolast, alkoholist – lubatud on vaid köögiviljad, seemned ja pähklid. Väidetavalt on ainus tervise mõõdik vere ja kudede pH-tasakaal, mida keelatud toiduained rikuvad.

Mikrobioloog Robert O. Youngi sõnul sõltuvad hea enesetunne, tervis ja normaalne kehakaal vere ja kudede happelisuse-aluselisuse tasakaalust. Ideaalis on vere pH 7,365 ehk aluseline või nõrgalt leeliseline. Suur osa toidust, mida oleme harjunud sööma, põhjustab organismis happelise keskkonna. Tagajärjeks on mikrovormide, toksiinide, pärmseente vohamine ja lima kogunemine soolestiku seintele, mis takistab vajalike toitainete transportimist rakkudesse ja kahjustab kudesid. Kui rakud toitu ei saa, siis nad surevad. Samamoodi loob keha enesekaitseks rasvarakke, et organeid kaitsta ja happeid eemale juhtida.
Seega, kõige aluseks on aluseline keskkond organismis, siis suudab ta taltsutada mikrovorme ja eemaldada mükotoksiinid. Seda silmas pidades tuleks keskenduda toiduainetele, mis muudavad organismi aluselisemaks, ja vältima happelisi.
Soolestik on immuunsuse ja ainevahetuse seisukohast kõige olulisem. Vere pH tasakaalutus võib põhjustada peavalu, väsimust, allergiaid, nahalööbeid, külmetushaigusi ja pikema aja jooksul ägedaid ja korduvaid tõbesid. Youngi uuringud tuginevad vereproovide uurimisele. Raamatus on toodud mitmeid lugusid imelistest paranemistest vähist, allergiatest ja mitmetest kroonilistest haigustest.

Perearst dr Anneli Kalle-Talvik on uurinud põhjalikult nii lääne kui ka ida meditsiini toitumisaluseid ja kõrvutanud eri dieete, et nende põhimõtteid võrrelda. “Olen jõudnud järeldusele, et teoorias on dieedid nagu maailma ajaloos religioonid. Nad põhinevad samadel alustel, aga igaüks läheneb erinevast vaatenurgast.”

PH-dieet seab toitumisele väga ranged piirangud ja lubab täielikku elukvaliteedi paranemist. Kas sellele teooriale on ka teadluslik kinnitus?
Arstina ma seda kommenteerida ei saa, sest kui rääkida teaduspõhisest meditsiinist, mis on praeguseks 200 aastat vana, siis saab rääkida enesekindlalt vaid sellistest teemadest, mille kohta on korralike uuringutega tagatud info. Aluselise ja happelise keskkonna kohta kudedes ja veres pole tehtud selliseid uuringuid, mis lubaksid kindlalt väita, et see vastab tõele.
Igapäevases praktikas näen, et väga palju sellest võiks tõele vastata, aga ma ei saa seda kinnitada. Teatavasti on olemas ka 5000 aastat vana idamaade meditsiin, mida nimetatakse traditsiooniliseks. Selles on väga suur osa toitumisõpetusel, mis peaks aitama inimesel terve püsida. Aluselise ja happelise teooriast kattub arvestatav osa ida meditsiini tervisenõuannetega. Siin on palju uurimismaad. Kuigi sellele teooriale pole teaduslikku kinnitust, on need soovitused mingis osas ja mõõdukalt arvestatuna väga kohased. Pean silmas, et idud, seemned ja juurviljad on igati tervislikud ja nende osakaalu suurendamine toidus parandab kindlasti väga paljude inimeste tervist.

Mida ütlete mikrovormide, toksiinide ja lima vohamise kohta soolestikus, nagu Young seda kõige kurja juurena kirjeldab?
Praktikuna näen, et suures osas vastab soolestiku halva tööga seotud kirjeldus tõele, aga arstina kasutan teisi termineid. Inimese immunoloogilistest rakkudest asub valdav osa soolestikus ja kui midagi on seal korrast ära, tulevadki probleemid, mis tihti ka allergia kaudu väljenduvad. Valede bakterite, lima ja pärmseente vohamine ning kogu soolestiku tähtsus on ju ida meditsiinis ammu tuntud teema.
Pärmseente ja lima hulka soolestikus ju arstid tavaliselt ei mõõda, need uuringud on jäänud pigem alternatiivmeditsiini valdkonda. Liiga palju pärmseeni on soolestikust leitud küll siis, kui inimene on raskes üldseisundis ja immuunsüsteem kokku kukkunud.
Ladestushaigused ja kivitõved ongi tekkinud valede ainete söömisest, jääkide ladestumisest ja ainevahetuse haigestumisest.

Kas selle dieedi puhul saab organism kätte kõik vajaliku tervist ohtu seadmata?
Mulle pole jäänud silma mitte midagi, mis võiks olla tervisele kahjulik – aga ma ei poolda radikaalsust. Kõikide vitamiinide, mineraalainete ja vedeliku hulk on tagatud, kui on tagatud toiduainete mitmekesisus. Kes sööb ainult brokolit ja peterselli, unustades kõik muu, ja seda pikka aega, kahjustab kindlasti oma tervist!
Kui inimese soolestik pärast mingit rasket haigust taas adekvaatselt tööle hakkab, peaks ta ka kõik ained vastu võtma. Loomulikult imendub loomne raud taimsega võrreldes kordi paremini, aga kui soolestik töötab korralikult ja rohelisest kõik ained omastab, ei tohiks probleemi tekkida. Mõne kuu pärast, kui inimene on juba harjunud nii sööma, on ju ka lubatud mõnikümmend protsenti loomset valku. Põhimõte ongi õpetada kõigepealt, kuidas ilma olla, ja seejärel, kuidas nautida vähest. Lastele, rasedatele ja teistele eriti tundlikele inimestele ei soovita ma siiski mingit alternatiivdieeti.

Kui suur on pH-dieedi õnnestumise võimalus meie kliimas ja tingimustes?
Põhimõtteliselt seisneb see dieet ju taimetoitluses. Tõenäoliselt ei õnnestugi seda Eestis massiliselt rakendada, sest elame külmal ja pimedal maal, mitte Californias, kus see dieet välja on mõeldud. Leian, et pH-toite tuleks kombineerida ka teiste toitudega. Kõigile on ju selge, et lihaga liialdatakse, soovitaksin inimestel liha süüa palju vähem. Eesti rahva tervise hukatus on suvised grillipeod! Kurb mõelda, mida nende rasvaste vorstikeste ja marinaadiga tuimestatud lihaga sisse süüakse. Ammu on tõestatud, et vähi üks põhjustajaid on liiga valgu- ja rasvarikas toit. Aga mitte mingil juhul ei keelaks ma liha täielikult ära, kord nädalas oleks punane liha päris asjakohane. Ülejäänud kordadel võiks aga pigem kala eelistada.

Dieedi moodustavad 70–80% ulatuses köögiviljad ja sellest pool tuleks süüa päris toorelt. Samal ajal räägitakse, et toore söömine kurnab organismi ja eelistama peaks sooja toitu.
Raamatu lõpuosas oli väga palju retsepte, kus köögiviljad tuleb panna näiteks keema aetud puljongisse või lasta soojaks, mis tähendab, et need jõuavad ikkagi pehmeks minna. Meie kliima tõttu peaks eriti talvel sööma sooja toitu, sest külmade roogade seedimine on organismile koormav. Aga tõsi on see, et kuumutamine kaotab palju kasulikke ensüüme ja toitaineid. Mõeldes meie igapäevaelule, on selge, et süüakse liiga palju rafineeritud, kuumutatud ja mitu korda üles soojendatud toitu. Kasulike ainete hulk, mida saame toorest toidust, on sadu kordi suurem. See ei tähenda, et peaks sööma muudkui toorest lillkapsast, porgandit ja kaalikat. Peaksime eelistama värskest toorainest valmistatud toitu. Lillkapsa, porgandi ja kaalika võiks kergelt pannil ära vokkida.

Kas ei tundu kummaline, et puuviljad on keelatud põhjendusega, et tekitavad seedimisel käärimisprotsessi?
Mida ütlevad lõunapoolsete rahvaste esiemad? Puuvili on eraldi toit, ära söö seda koos teiste toitudega! Kui süüa prae peale magusroaks puuvili, läheb ju kõht gaase täis, tekib raske tunne. Ju siis on sellel tõepõhi all. Terve inimese järgi on raske näiteid tuua, aga neid, kes kaebavad kehva enesetunnet ja loidust pärast söömist, on tõesti aidanud puuviljade lahutamine muust toidust.
See, et puuviljasuhkur tekitab soolestikus käärimisprotsesse, vastab tõele. Aga ma ei ütleks, et puuvilju pole hea süüa. Pigem on üks toitumishäirete põhjus see, et küllastame end korraga liiga paljude roogadega. Tüüpiline peolaud hõlmab peale juustu ja viinamarjade ju veel vähemalt seitset eri toitu. Tavaline vormiroog ei koosne vaid juustust, ürtidest ja lillkapsast. Ikka pannakse sinna piima, sinki, muna jne. Seedesüsteem peab korraga hakkama saama kümnete erinevate ainetega ja see on sageli koormav. Arvan, et viga pole mitte puuviljades, vaid kogu eelnevas kompotis.

Nagu paljud teised toitumispõhimõtted, välistab ka pH-dieet piimatooted, kuna piim on peamine lima põhjustaja soolestikus.
Piima ületähtsustamine tuleb minu hinnangul osaliselt sõjaaegsetest aastatest, kui valitses toidupuudus. Sellises olukorras on piim tõseti suurepärane, sest peale mineraalainete ja vitamiinide sisaldab see ka valku ja rasva. Lehmapiim on muutunud aga nüüdisajal väga tugevaks allergeeniks. Alla aastane laps ei tohiks üldse lehmapiima saada. On mitu aspekti, miks inimese soolestik piima hästi vastu ei võta. Piima joomine takistab ka paljude teiste ainete imendumist. Kaltsiumi saab ka mujalt ja samuti tuleks vähendada nende toiduainete osa, mis kaltsiumi organismist välja viivad, näiteks kohv ja apelsinimahl. Piimal pole ühtegi eelist juurviljade, kala, pähklite jms ees. Olen lasknud uurida luutihedust väga paljudel eakamatel patsientidel, kes pole elus peaaegu üldse piimatooteid tarbinud (pole lihtsalt maitsenud). Mitte kellelgi pole luudega probleeme olnud. Piimast olulisem on minu kogemuse põhjal hoopis liikumine.Osteoporoosi põevad ju ka need, kes piima joovad.
Mina ei keela oma patsientidel piima juua, pigem innustan ennast jälgima, kas pärast piima joomist on ikka enesetunne hea. Samuti soovitan sageli seedeprobleemidega inimesel teha katseline piimavaba dieet ja kui see efekti annab, siis nõustan, kuidas asendada kaltsiumi ja muid vajalikke aineid.

Mida arvata toidulisanditest, mida raamatus soovitatakse üsna suures koguses manustada?
Olen nõus, et mingites olukordades tuleb võtta toidulisandeid, aga kui manustada erinevaid mineraalaineid, metalle suures koguses, muutub see ühel hetkel ohtlikuks. Kui nahalt, soolestikust ja uriinist eritumise ajal saaks need ained uuesti kokku lugeda, selguks, et 99% neist tuleb välja. Kui organism on vajalikud ained kätte saanud, pole tal enam lisa vaja. Mitmekülgne taimetoit katab need vajadused. Uuringud on näidanud, et mineraalainete ja vitamiinide suures koguses tarbimine ei pane organismi neid rohkem vastu võtma.

Raamatus on kümneid näiteid inimestest, kes pH-dieediga rasketest haigustest tervenenud.
Meetodid, kuidas inimesed on end rasketest haigustest terveks ravinud, on selles mõttes õiged, et toitumine ongi ju tervise A ja O. Minu praktikas on kümneid juhtumeid, kus inimesed on saanud toitumist muutes tõsistest haigustest jagu. Alkohol, magamatus, stress, ülesöömine – see kõik tekitab organismis häireid, võib-olla ka happelisust. Pohmellis, ülesöönud või väsinud inimesed lõhnavadki ju happeliselt, kõik teavad seda, aga ei oska ilmselt seostada tegu ja tagajärge tervisele.

Kuidas suhtuda radikaalsusesse? PH-dieet nõuab suurema osa toitude kõrvalejätmist, mida oleme sööma harjunud.
Järsk muutus toobki sageli parema lahenduse, sest kui soovitada tasapisi näiteks suhkrust loobuda, ei tööta see eriti. Inimene võib-olla ei pane nädal aega tee sisse suhkrut, aga samal ajal sööb kooke ja küpsiseid. Aga dieetravi korral, kui talle on ette kirjutatud, kuidas ta ühel ja teisel nädalal sööma peab, saavutab ta loomulikult häid tulemusi. Seepärast naudivadki tasulised ja ranged dieedid suurt edu ja tähelepanu.
Küsimus on aga hoopis selles, kuidas minna radikaalselt toitumiselt üle tavalisele nii, et tulemused säiliksid.

Kui kõik tõed kokku võtta, mis siis lõpuks oluline on?
Oluline on see, et iga amps, mille suhu pistame, sisaldab või siis ka ei sisalda toitaineid – meie rakule vajalikke ehitusklotse. Sai, valge jahu pasta, maiustused ei anna inimorganismile mitte midagi peale kalorite. Ülesöömine on ju ka tingitud sellest, et keha vajab teatud aineid ja kui kui neid ei piisa, on pidevalt nälg. Nii sööme jälle, aga kokkuvõttes ei saa me midagi peale kiirete süsivesikute ja liigse rasva. Tunnustan pH-dieeti selle pärast, et soovitatakse ainult sada protsenti väärtuslikke toite, mis rahuldab kõik keha vajadused ilma liigse kalorihulgata. Kui need toitumisalused endale selgeks teha ja peale radikaalse etapi läbimist jäädagi mõistlikule toiduvaliku juurde, mis sisaldab palju juurvilju, seemneid, õigeid valke ja rasvu, siis on tõesti nii mõnelgi võimalik endale tervelt elatud aastaid juurde luua.